Categories
Kodust ja reisilt

Gruusia – eklektiline ehedus

IMAG2319

Reisidel käies ei saa üle ega ümber faktist, et süüa tuleb. Toidulaual pakutavad valikud on üks osa emotsioonist, mida täiendavad elamused sellest  kus, kellega ja kuidas me seda kogeme. Ja toidu seedimine töötab positiivsete emotsioonide korral kindlasti palju efektiivsemalt. Emotsioonide seedimine võtab aga palju enam aega. Nõndaks olen minagi nüüd juba mõnda aega seedinud Gruusias kogetut. Kui oleme harjunud kodus sööma ühtmoodi, siis reisil tuleb ajutiselt kohaneda teistsuguste oludega. Ajutine muutus toidusedelis võib, aga ei pruugi sugugi olla toitumisharjumusi segipaiskav. Tarbitava suhtes peavad küll aga tähelepanelikud olema need, kel allergiad, toidutalumatused, diabeet või muud toidust johtuvad elukorraldused. Ükski liigne risk ja muutus toiduvalikutes pole väärt tagasilööke, mida iseend ohustava toidu söömine tekitada võib.

Seega piilume Gruusia kööki ja mõtiskleme selle võimaluste ja ohtude üle.

Minevik ja olevik. Majandus-poliitlise-mineviku pitser on vajutanud jälje Gruusia argiellu. Rikkuse ja vaesuse, mineviku ja oleviku kontrastid on nii tajutavad kui palja silmaga nähtavad. Isegi nii nähtavad, et kohati on valus vaadata. Aga see on elu, mille eest ei põgene. Nii lihtsalt on.

Pildikesi Kutaisi linna tänavatelt ja vaade Tbilisile.

 DSC_0491 DSC_0073

DSC_0485 DSC_0490 DSC_0478

Samas õhkub sellest kõigest perekondlikke väärtusi, mida aeg ühest küljest koos hoiab ning mis teisalt globaliseerumise  survel mõranema kipuvad. Naine on perekonna tugisammas.

DSC_0536

Gruusia ema on selle kõige ehedam kehastus – naine, kes toidab pere ja kui vaja, ka võitleb selle eest.

DSC_0080

Küllus toidulaual. Kuigi grusiinlaste lahkus ei pruugi väljenduda parajasti teenindava inimese näoilmes, siis väljendub see raudselt toidukülluses, mis ette kantakse. Iga toidukord on nagu keskaegne söömaaeg, mida ohjeldab vaid omaenese teadlikkus. Kui küsida, et miks see nii on, saab vastuseks – toidust ei tohi iial puudust tulla, see on lahkuse ja ka jõukuse tunnuseks. Ja oh seda häbi, kui külaline peaks nälga jääma! Jah, seda ohtu ei olnud.

DSC_0134

Hommikusöögid. Hommikusöögid on iga maa kultuuri nägu. Või siis on enamasti. Karmi põhjamaa kliimaga harjunud inimene tahaks hommikuti süüa putru või praemuna. Gruusiale kohaselt pead leppima lambajuustu, keedumuna, moosi ja valge saiaga. Kui veab, saad mandariini kompotti ja maisikäkki ka. Siiski – magusa riisipudru võimalus on täitsa olemas ning kurk ja tomat ei puudu üldjuhul ka üheltki hommikusöögi laualt. Võib juhtuda, et mõnel hommikul pakutakse valikuvõimalust ka viineri ja keeduvorsti moodi toote vahel. Viimased on siiski pigem harv erand, kui raudkindel pakkumine, mille järgi puudust tunda polegi vaja.

DSC_0639

Turg. Kõige kirgi kütvaimaks kohaks on alati turg. Milline valik köögivilju, milline valik puuvilju, milline valik ürte, milline valik liha, milline valik kalu … Ohh, silme eest võtab kirjuks. Iseasi, kas kõigest pakutavast tahaks teha oma valikut. Lihast, mis ripub soojas ruumis? Kalast? Viimasest ehk, kui ta veel akvaariumis elab …

                            IMAG2329 IMAG2318

                            IMAG2325 IMAG2327

Muidugi on see euronormidega harjunud kodanikule kohati ekstreemne väljanäitus, mis kohalikke endid ei häiri. Lihtsalt meenub hetk lähiajaloost, kui eestimaalased tegid nalja välismaalaste üle, kellede kõhukesed meie arenevale toidutarbimiskultuurile alati vastu ei suutnud pidada.

                                                      IMAG2316 IMAG2386

Jah, kõik algab soolestikust. Ilmselgelt oleme meiegi täna oma moodsas ühiskonnas suutnud vähendada kasulike soolebakterite kolooniaid ning raskel hetkel pole enam kedagi, kes soolestikus tuletõrjet teeks. Nii võib juhtuda, et euronormide viljastavates tingimustes elaval kodanikul saab osaks rõõm nautida üksildust koos valge fajansspotiga, mis toetab vaevustes vaevlemist. Samas on õiglane ära märkida, et normid, millest meiegi toidupakkujad end aeg-ajalt ahistatuna tunnevad, on siiski ka Gruusias olemas. Lihtsalt iga tegevuse jaoks on oma koht ja oma aeg. Ei maksa arvata, et kogu tootmine vaid põlve otsas kuskil tagahoovis käib. On ka „euro“laudad ja –tootmisruumid. On ka omad fondid ja toetusskeemid, millede abil ärisid püsti panna.

                           DSC_0745 DSC_0749

Tänavatoit. Kuigi globaliseerumine ei jäta puutumata ühtegi ühiskonda, siis midagi on Gruusias siiski teisiti. Näiteks see, et otse tänavalt võid osta värskelt keedetud maisi. Ja nostalgiahõngulisi maisipulkasid ka. Nu zajats!

                                                          IMAG2357 IMAG2358_1

DSC_0494

Maitsed. Selleks, et aduda kogu Gruusia lõunamaist maitsepaletti, peab lõunamaade toidukultuuri hästi teadma-tundma. Teadmine mida, millega ja kuidas maitsestada saadakse ilmselt emapiimaga. Soola-pipra kultuuris kasvanule on see päris paras katsumus meelde jätta ja aru saada, mida kuhu ja millega koos lisada. Meie oma ürtide kasutamise oskuski on veel piisavalt lapsekingades ning vaid hulk toidugurmaane võib neid teadmisi tulistada une pealt. See on valdkond, mis pakub piisavalt ruumi enesearenguks ning läbi mille muutub ka meie oma toidulaud maitseküllasemaks. Rohkem ürte toidulaual – see on meie võimalus!

                                    IMAG2391  IMAG2336 IMAG2388

Pähklid ja seemned. Gruusia köök annab head eeskuju pähklite ja seemnete mitmekülgse kasutamisega. Võiks ju öelda, et  nojah, lõunamaade värk ju. Aga ühel keskmisel eestlasel tasuks oma nina Gruusia kööki just sel põhjusel pista. See mitmekülgsus pähklite ning seemnete kasutamisel pälvib tähelepanu ning siit on mida üle võtta oma argipäeva toitude rikastamiseks. Pähklid on küll paraku valus teema allergikutele ning seetõttu tasub Gruusia köögiga tutvust tehes seda nüanssi meeles pidada – ettevaatus tasub end ära.

                            DSC_0656 DSC_0778

Kaunviljad. Kaunviljadmis toovad vaheldust toidulauale, on gruusia köögis leidnud kasutust nii supina, kastmena, leivakattena … Kusjuures, kuigi silmale võib-olla mitte nii ilus, sest mida apetiitset saab olla ühes pruunis oamassis, on maitsed proovimist väärt. Taaskord midagi, mida eesti köögile vaheldust otsival sööjal tasub lähemalt uurida. Ja lähemalt tasub uurida ka meie omade, eestimaiste kaunviljade kasutusvõimalusi.

DSC_0680

Kurk ja tomat. Ma ei mäletanud, isegi meie seltskonna hobiaednikud ei mäletanud, millal või kas üldse kunagi on olnud võimalust süüa nii magusaid kurke ja tomateid. Need olid lihtsalt niiiiiii head! Õnneks nendega ei koonerdatud ka. Sööd ja avastad end mõttelt – siin ma nüüd olen, mägede ja orgude vahel kahe suupoolega habamas paljast kurki ja tomatit. Emotsioon justkui mitte millestki, aga siiski kõikvõimas.

DSC_0525

Arbuus. „Nõukaaegsetele“ seondub korralik arbuus Gruusiaga ja Gruusia arbuusiga. Mis seal salata – minu arvates on maailma parimad arbuusid need, mis meieni Gruusiast jõuavad – magusad ja mahlased. Mitte mingid valkjas-roosad EU-standarditele vastavad veepommid. See on konks, millega grusiinlased saaksid täitsa teadlikult eestlased „liimile“ tõmmata. Aga nad ei ole sellest võimalusest ise veel teadlikud. Eks katsu sa arbuusi Gruusias toidulaualt leida septembri lõpus-oktoobri alguses, kui hooaeg oli augustis. Mis siis, et tee ääres neid veel müüakse ja bussiga mööda sõites kõht haledalt arbuusi nõuab nii, et roniks või läbi bussiakna. Sellele ihalusele teeb konkreetse lõpu sõnum, et hooaeg on läbi. Kõik. Hooaja kraam, mida purki annab panna, see ka sinna pannakse. Aga arbuus ei kuulu konserveerimisele ja buss tee ääres peatamisele. Väga ühene sõnum, mis suunab tarbima hooajalist toidukraami.

DSC_0663

Puuviljad toidulaual. On see nüüd kultuurist või kokakoolides õpetatavast tingitud, aga sellist toiduklassikat nagu supp-praad-magustoit ühelgi toidukorral kohata ei õnnestunud. Rõhutan just seda viimast, magustoitu, ei pakutud mitte ühelgi toidukorral. Ja see on tegelikult väga õige lähenemine – magusa söömist saab piirata edukalt läbi magustoidu mitte pakkumise. Selle asemel – sööge puuvilju! Ja nendega Gruusia juba kostitab.

DSC_0022

Valged saiad. Nisujahust käsitööna valmivad puri-saiad ja eriti veel koos erinevate täidistega viivad lihtsalt keele alla.

DSC_0130

Oma osa sellest on kindlasti vaatemängulisusest tekkinud emotsioonil, mis süljenäärmed tööle lülitab. Ja siis sa istud selle sooja, värskelt ahjust tulnud saiakorvi taga ja õhkad selle lõhna järele…

DSC_0144 DSC_0142

Seevastu maisist valminud küpsetised panevad pigem mõtlema, et kellele ja milleks küll neid vaja on. Kõvad ja kuivad, emotsioonitud. Ehk ongi nende roll olla pigem kaunistuseks …

DSC_0779

Nisu- ja maisijahu kasutatakse ka pähkliste maiustuste Churchkhelade tegemisel. Seega toiduerisustega inimestel tasub alati üle küsida, et millist jahu toidu valmistamisel (ka kastmete paksendamisel) kasutatud on ning kas seal ka pähkleid võiks sees olla.

DSC_0110 DSC_0120

Viinamarjad. Väikesed, mahlased, magusad. Metsikud. Võrreldes Itaalia istandustega, kasvab  Gruusias viinamari omasoodu. Pole paljaks pügatud istikutevahesid. On pigem rinnuni heinaga kasvulava, milles viinamarjani jõudmiseks tuleb endale enne rinnaga teed rajada. Hea kui on abiks võtta pikad püksisääred ja kinnised jalanõud. Aga sellest pole midagi – egas sellepärast viinamarjad istandusse jää. Ja nende hind turul on … olematu, peaaegu tasuta.

DSC_0066 DSC_0074 IMAG2320

DSC_0055

Kokkuhoidev kogukond mõtleb ka tööväsimuse peale. Seega on mõeldud ka viinamarjakorjamisest väsinud inimestele. Või on see hoopis viinamarja valvurile? Igal juhul – töökoha riskianalüüs on tehtud ja võimalused pauside pidamiseks loodud.

DSC_0061

Vein. Gruusia veinivalmistamise traditsioon on kahtlemata üks ainulaadsemaid maailmas. Väärib äramärkimist, et see on leidnud oma koha ka UNESCO kultuuripärandi nimistus. Mis teeb sellest aga kultuuripärandi? Ikka meeletu kästiöö ja omanäoline valmistusviis.

DSC_0042 DSC_0044

Veini traditsiooniline serveerimine käib ikka käsitööna valminud savikannust.

DSC_0498 DSC_0505 DSC_0520

Nad on ise uhked, et nende veinid on sulfitite vabad. Aga ilmselt vaid need, mis kohapeal ära juuakse või siseturul müüki paistatkse. Paraku meie kaubanduse riiulitel leitavaga seda võrrelda ei saa.

DSC_0025

Õlu. Kuigi võib tunduda, et Gruusias justkui õlut nagu ei joodakski, siis on see vägagi petlik kujutelm. Kui vein on nagu morss, mida jumalate joogina iga majapidamise kraanist jookseb, siis õlu on jook, millega sõber sõbra kodust välja meelitab. Veini lihtsalt ei minda koos välja jooma, seda on kodus igal ühel niigi. Aga kutse õllele on nagu jahimehe täpsuslask. Käsitööna valmivat õlut, millel peaaegu kulla hind, tasub sõbraga välja jooma minna küll.

DSC_0739

Kohvi ja Brojom. Kohviuba võid osta luksuskaubana turult. Ja meile harjumuspärast masinakohvi leiad Tbilisi kohvikutest. Maapiirkondades on võimalused, väärtused ja vajadused teised – seal piisab ka mugavast lahustuvast kohvist. Kohvidantedele on see hea sunniviisiline algus asuda end võõrutama sellest veresuhkrut mõjutavast seltskonnajoogist. Saab ka ilma. Selle asemel võid juua Borjomi, mis tuleb otse allikast, soojalt, tasuta. Võta kaasa oma pudel või osta see tänava pealt – allikal tasub ikka ära käia!

IMAG2324 IMAG2315 IMAG2360

Liha. Lambaliha ja sealiha, sealiha ja lambaliha. Ja šašlõkk. Üks asi sai selgemast selgemaks – õiget šaslõkki tehakse väga värskest lihast ilma igasuguse eelneva marineerimiseta. Lükkad värske liha tükid vardasse, pistad viinamarjaväätidele tule otsa ning kiirelt valmivate süte kohal valmibki hõrk šaslõkk, mille ainsateks maitselisanditeks on soola ja pipar, mis raputatakse peale vahetult enne serveerimist.

IMAG2341

Peab ütlema, et see oli üks äraütlemata hea šaslõkk. Maitse, millist polegi enne vist eelnevalt marineerimata šaslõkist kogenud. Aga küllap oli ka vardasse topitud siga olnud ise hea elu ja söögi peal, sest selles lihas olid olemas kõik hõrgud maitsed. Süüa viinamarjaistanduse kõrval puu all värskelt küpsetatud šašlõkki, juua ehedat gruusia koduveini, nautida oktoobrikuu alguse päikesepaistet ning head seltskonda … no mida rohkemat ongi veel vaja. Paradiis maa peal! WHO värske informatsiooni valguses peaks küll ütlema, et ärge liha üldse sööge. Aga pigem on täna küsimus paljuski ka selles, et läänelikus ühiskonnas on raskuskese lihatoodete tarbimise suunas väga viltu. See on justkui põhitoiduaine, milleta ka üks keskmine eestlane ei kujuta ette ühtegi toidukorda. Ehk tegemist on ületarbimisega, mis loomulikult jätab jälje ka kehasse. Rohkem rõhku tasuks seega panna puhtale lihale, mahelihale, süüa vähem singi- ja vorstitooteid ning loomulikult mitte 3-5 korda päevas.

DSC_0094 DSC_0079

Loomad. Võib-olla on sealse liha hea maitse saladus loomade vabaduses. Tõelises vabaduses! Gruusias ei ole loom süsihappegaasi tootev keskkonnahävitaja. Tal on oma väärikus.

DSC_0311 DSC_0314

Chacha. Läbipaistev kange kraam, mis pole mõeldud nõrkadele. Siin riigis tuleb arvestada, et toosti tuleb võtta. Naised võivad võtta, mehed peavad võtma. Traditsioonilise joogi juurde käib ka traditsiooniline sarveke, millest kangemat jooki kulistada.

DSC_0531

Ja tooste tuleb võtta selle ja selle ja selle ja selle ja … terviseks. Õnneks annab rikkalik toidulaud võimaluse põgeneda kangema kraami mõjuväljast. Terviseks! Gaumardžos!

DSC_0129 DSC_0528

Turvamehed. Tahad meenutada, mis tunne oli elada 90ndatel? Gruusia on selleks kogemuseks just õige koht. Tegelikkuses ei sisendanud turvamehed restoranis küll turvatunnet – ei taha saada ei kuuli ega nuga ning seetõttu käib silm vilksamisi mööda söögisaali otsides kahtlasi isikuid. Või on nende rolliks vaid ohjeldada chachaga liialdajate ülemeelikuks muutumist, mine sa võta kinni. Ju siis gruusia temperament vajab siiski konrolli all hoidmist. Turist tahaks oma söögikorra lihtsalt rahulikult lõpuni süüa ilma vahejuhtumiteta. Kuigi meie kaubanduskettideski hoiavad turvamehed turvalisusel silma peal, oli sealne kogemus teistsugune, lähimineviku hõnguline. Selle õhustiku kogemiseks ei pea minema KGB-restorani, piisab ka täitsa tavalisest restoranist.

DSC_0053

Teeninduskultuur. Kui mõtled, et eestlased on tõsised või mornid teenindajad, siis usu mind – maailmas on veel üks väga tõsiste teenindajatega koht. See on Gruusia. Tegelikult on isegi tore minna ajas tagasi ja kogeda seda, mille nimel meil on siseriiklikult palju pingutatud. Siiski, seda arvamust Gruusia tõsiduse kohta ei saa laiendada kõigile teenindussektoris töötavatele inimestele. Meie giidid olid super-toredad! Turumüüjad olid äärmiselt abivalmid ja naeratavad! Vastu võtvad pererahvad olid sõbralikud.

IMAG2323 DSC_0524 DSC_0081

Aga toidukohtades oli töörõõmu silmnähtavalt vähe. Ka töökorraldus pakkus vaatepilti ja hetki minevikust, mis pani mõnusalt muhelema – nii tuttav oli jälle kõik. Hierarhia oli paigas ning töökäsi rohkem kui meie rahalugemise ühiskonnale vastuvõetav.

Need on vaid mõned toiduga seonduvad kogetud hetked. Iga maa toidukultuur oma karmis eheduses ja vastuoludes on avastamist väärt. Teadlikud kodused toiduvalikud ei tähendada, et  puhkus peaks muutuma stressi tekitavaks seetõttu, et tekib hirm külastatava riigi toidulaua ahvatlustele järele andmisest. See ei tähenda maitsevõimalustest loobumist. Iga toidukultuur annab võimaluse avastada ja kogeda nii tuntut kui tundmatut ning leida sellest kultuurist üles need valikud, mis toetavad oma eesmärke. Tervislik toitumine ei tähenda ju igavat toitumist, kuigi millegipärast nii kiputakse arvama, vaid justnimelt rõõmu avastada midagi uut, midagi, mis rikastab hiljem ka kodust toidulauda.

Kas Gruusia võiks olla sihtkoht, kus teadlikke toiduvalikuid tegev ilmakodanik ellu jääks? Jah, ikka. Igast toidukultuurist on nii mõndagi õppida.

DSC_0612

Gruusia köögist ideede ammutamise koht.

Gruusias käis ja hetked pani kirja Laivi Mesikäpp